Õhus tunda saladusliku neiu sõnu

Ma süütasin oma kollase küünla jälle. See on siis see küünal, millega ma kutsun oma džinni välja.
Mu džinn ilmub mu ette tavaliselt sellise blondi "keskmine välimus - olek" tüdrukuna, kuna ta arvab, et see on tema lihtsaim vorm minu jaoks, keda mul aktsepteerida kui sõbrannat-nõuandjat. Pärast riitust tundsin enda ees suurenenud küünlaleeki ja kergelt magusat aprikoosi viirukilõhnalist aroomi ninasõõrmetesse tulemas, kuni vilina tulekuni paremasse kõrva, mille järel kõlas lause:

Õhus tunda saladusliku neiu sõnu

"Palun hoia end elus.

Hoia end ühes tükis.

Ma igatsen Sind."


"Palun, hoia end ühes tükis.
Ma igatsen Sind."

Õhus võib ehk kuulda

Tuules võib ehk tunda

Mida mõtled praegu

Mida tunned praegu

Õhus võib ehk tunda

Tuules võib ehk kuulda

Mida tunned praegu

"Palun hoia end elus."



Kui miski on määratud juhtuma, siis see ka kunagi juhtub!

Hei, kullakallid lugejad, teid tervitab habemevaba Arlo!

Siin ma nüüd siis istun, prooviruumis, kitarr käes, kõrval andmas valgust väike lõhnaküünal (päris korralikult lõhnab teine) ning sõrmede all klõbisemas klaviatuur, silmade ees arvuti ekraan vaid blogiposti aknaga (just nimelt, puuduvad perverssed pornosaidid - ei taha, ei saa jne). Igatahes, niipaljud kes meie blogiga kursis on, need on ehk jõudnud juba ka lugeda Manfred Karli postitust, kust võis lugeda, et bändis on ajad muutunud rasketeks. Nii ta on...

Olen teinud oma senisel "suurejoonelisel" muusikamaastikul kokku 4 muusikalist projekti, üks tõsisem kui teine. Kui Manfred Karliga tuttavaks sain, siis ei sallinud teda algselt üldse :D Esimene mulje temast jäi kui egoistist, kes tahab enda skill'idega eputada, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkasin aru saama, et ta tahtis vaid head ning ajapikku läbi masenduste ning solvumiste taipasin, et olen ka ise edasi arenenud ning asja hakanud selgemalt nägema. Samal ajal kui mina läksin 10. klassi, läks Karl 12., me olime ühe aasta samas koolis. Sellel aastal jõudsime teineteist paremini tundma õppida. Mäletan, kuidas me harjutasime üheks esinemiseks Järva-Jaani Kultuurimaja väikses saalis, kus meil tekkis mingisugune arutelu, mille käigus ütles ta mulle: "Arlo, maailmas on võimalik kõik inimesed ära toita. Mitte keegi ei jääks nälga!". Ma vaidlesin sellele kapitaalselt vastu, kuid see pani mind siiski mõtlema, just nimelt see lause kui metafoorina. Sellest arutelust alates muutus mu arusaam elust kui sellisest. Hakkasin rohkem asjadesse süvenema, probleeme nägema ning neile vastust leidma - püüdsin hakata rohkem iseennast kui ka teisi mõistma. Eks ta algul oli väga raske ja on endiselt, sest millal me üldse peaksimegi aru saama, mis hetkeks on meie maailmavaade 100 % välja kujunenud, võib-olla taipame seda alles 99 %-il, sest sellest rohkem kaugemalegi ei lähe?

Sellest aastast alates on minust ja Karlist saanud väga head sõbrad ning minu üks unistustest oli temaga kunagi bändi teha, sest see tundus minu jaoks just nimelt SEE tipp! Läks aega keskkooli lõpuni, mil Karl tuli minu juurde ja ütles, et paneme bändi püsti. Ma olin kohe valmis, et jaaa, muidugi, milles küss!!! Võtsime Siimu kampa, kuna Karl tahtis kangesti Siimuga koostööd teha ning niisamuti ka mina, kuna suhestumine Siimuga oli hea juba tänu sellele, et terve keskkooli vältel musitseerisime me ühes bändis ning me käisime ühes klassis. Saime koheselt endale ka trummari, kelleks oli samuti omakandi poiss, Artur! Kuna mind, Karli ja Siimu ootas ees sügisest minek Tallinna, siis Arturiga koostöö jäi kahjuks katki. Eks me olime omamoodi kindlad ka, et Tallinn hakkab meid poputama suures koguses heade trummaritega. Kahjuks nii päris ei läinud. Otsingud osutusid nigelateks ning millegipärast just meile sobivat kandidaati ei leidunud :( Jõudsime kuidagi kolmekesi ääri-vääri novembrikuuni ära ajada, kui liitus meiega hea sõber Priit! Priit on samuti lahe ning huvitav kuju. Temast, nagu ka kõigist teistest siin bändis, võiks rääkima jäädagi...

Igatahes, kuna mina, Karl ja Priit elasime koos ka ühes ühikatoas, siis ei möödunud pea päevagi, kui me teineteise lõustasid ei pidanud nägema :D Ma ei tea, kas siis sellest või millegist muust tingituna hakkasid meile omavahel tekkima konfliktid. Algselt tekkisid Priiduga, kuna meil on erinev muusikamaitse ning -tunnetus, mis on loomulikult ka arusaadav. Kui Priiduga muusikalised teed katkesid, hakkas järk-järgult halvenema minu ja Karli läbisaamine. Ma siiamaani mõtlen, miks see nii on, kuna ma tean, et Karl pole halb inimene. Ma olen kogu aeg seda toonitanud ka inimestele, kes tema kohta igasugu paska suust välja ajab, kuna tihtipeale inimesed ei vaevu kuulama ning võtavad liialt vara seisukohta. Tean seda, kuna ise käitusin kunagi ju samamoodi :D

Kuna ajad ongi jõudnud siiamaale, kus konfliktid on aina sagedasemad juhtuma, siis oleme otsustanud endale ühe mõnusa, suure ning sooja suleteki peale tõmmata ning veidi tuttu ära tõmmata, et närve puhata ning jälgida ja vaadata, kuhu elu meid viib ning mida ta meile annab. Võib-olla olemegi kõigest ühed väga impulsiivsed noored, kes ei oska õiget suhestumist praegu ära tabada ning seda hinnata või siis polegi see kõik lihtsalt nii määratud minema, sest olgem ausad, ussi peenis on päris kitsas, et seda lihtsalt läbida :/
Me ei kao radarilt, vähemalt mitte veel, sest kui miski on määratud juhtuma, siis see ka kunagi juhtub!

Täpselt nagu ööliblikad lendavad valguse poole, lenda sinagi, sest pimedus on loovutanud vaid silmapilgu...

Siirusega kõikidele headele südametele!

Arlo
Meriidiani kitarrist.

Purunenud sangaga kitarrikohver

Trummariotsingud käivad hoolega. Siit pakasest ja põuasest Tallinnast oleme leidnud ühe kandidaadi,
 see ka naissoost - aga teil meeldiks naistrummar, onju? :D Eks näis, kuidas trumme pelab.


Olukord peale Arturi lahkumist on veel hullemaks läinud - Ei Siimul, ega ka Arlol ei ole enam bändi tegemise isu. Eile õhtul istusime üle pika aja kokku ja arutasime, et mis edasi saab. Mängisime alguses "Loota Võib" ja "Veevalaja"-t... Päris jube oli. Kui ikka isu ei ole, siis lugude mõju on nagu kolme miinuse peale pingutatud koolitöö.






 Proovi lõppedes esitasime Arloga  üht barokiajastu võimast klassikalist teost Siimule... Veider oli seda teha kidra + vokaal ja laulda klassikalises maneeris, sest originaalis enamasti saadab seda lugu orel või klaver ning ma viimasel ajal harjunud ka rocki laulma. Hirmutav oli mõelda, et kas Siim arvab, et me oleme peast segi või mingeid aineid tarbinud, et midagi sellist talle mängime, aga...




Talle väga meeldis ja mingi motivatsioon bändi osas hakkas taas tekkima. = ) Jipikajee!

Purunenud sangaga kitarrikohver



Vihma sajab ja ma olin just maalt tulnud, asju pungil kott seljas ja kitarrikohver käes. Ootan 17A bussi, et ühikasse käbe saada ja asjad ära panna. Külm oli ja liin nr 23 jõudis varem, mõtlesin, et istun paar peatust selle peale ja siis kõmbin sooja saamiseks veits, et siis 17 peale minna.
Tulles 23 pealt maha, sain kõndida veits Rävala pst'l, kui mu kitarrikohver räige litakaga maha kukub - oinäe, sang tuli küljest. Edasine teekond jätkus kitarr süles, siis otsustasin kindlasti kitarri proovikasse ära viia, sest see oli lähemal. Hiljem siirdusin sealt ühikasse jala..




Mu käed hakkasid väsima kohvri kandmisest ja ma küsisin endalt - Miks ma teen seda? Kõik need hetked tulid meelde, kus ma ükskõik, kas on päev või öö, olen kõndinud oma kitarr Lauraga ühest linna otsast teise, alati sukeldunud läbi inimeste oma kobakate kodinatega ning muidugi kõik need peod-üritused, kuhu jätnud minemata, et saaks vaid oma toas kitra taguda ja laulda... Ma võiksin ju millegi "normaalsemaga" tegeleda, mis teeks mind rikkaks ja võimukaks...




Süda vastas: Karl, sa hoiad käes seda, mida sa armastad.




Ma tean, et mul on veel jõudu. Lugu jätkub.

Mitte kunagi ei ole mitte midagi toimumas!

No nõnna-vot... Tere hommikust või lõunat kõigile!
Siin ma siis pikutan oma armsas ühika voodis, teki all heledate trullade väel ning mõtlen kuidas oleks parim viis kajastada seda, mis meie bändiga viimasel ajal toimunud on ning mida võiks täna hommikust süüa - dilemma on selles suhtes üsna suur (toiduvaliku osas, ma mõtlen).

Rääkides iseendast, siis viimane kuu aega on olnud üsna muserdav, v.a. viimane nädal, kui ma jõudsin järelduseni, et miski ei lähe enne paremaks, kuni mina paremaks ei muutu. Uskumatu, aga selle idee peale tulin ma osalt tänu pohmellile, aga nagu öeldakse: igal asjal on põhjus. Seekord tõi pohmell mind ajusurmast välja ning pani mõtlema, milline on elu kardinate taga. Ja tuleb tõdeda, et tunne on väga hea!!!

Tulles nüüd tagasi bändi juurde, siis oleme praegu üsna eemal olnud, kuna meil (õigemini meie lauljal :D ) on käsil uue materjali miksimine ning loodetavasti saame ühe neist uutest lugudest välja anda juba tuleval nädalal. Uue materjali põhjal võib öelda, et nüüd on Meriidiani nähtud/kuuldud enam-vähem terviklikust küljest ehk siis see ongi see, mis meie oleme. Samas, see "enam-vähem" tähistabki seda, et me jätame uutele kirjutatavatele lugudele mänguruumi ehk siis ei piira ennast otseselt mingi stiiliga, kuid sellegi poolest võib kuulaja nüüd uute lugude põhjal järeldada, mida meist stiililiselt oodata.

Kuna meil kõigil neljal on lisaks muusikale ka veel teisi toimetusi, siis viimasel ajal on oma instrumendi harjutamine unarusse jäänud ning nii mõnigi proov oleme pidanud kannatame üksteise krimpsus ning hapusid nägusid valede nootide vms tõttu. Ise olen nüüd seda poolt hakanud parandama ning võtsin kitarriharjutused jms uuesti teemasse nagu vanasti. Olen kuulnud, et ka laulja võttis end kokku ning ega bassist ja trummar ka kehvem olla saa :D vastasel juhul oleme sunnitud pärast proove üsna tihti oma kõrvu sellest pudrust ja kapsast pesema, mida me seal mängime, seega motivatsioon harjutamiseks on suur, vähemalt mul on :D

Aga mis seal siis ikka, aitab kah selleks korraks, kuna võrreldes algusega, olen end juba riide saanud, duši all jõudnud käia, trullad ringi vahetada, hambaid pesta jne, ainult et sokke pole jõudnud veel jalga saada :/

Igatahes, kõike paremat teile ning hoidke hapud näod magusatena ;)

Arlo

PS! Vaadake ümberringi, alati on miskit toimumas, ka vaikus ei ole kunagi pelgalt tühi ning vaikne :)

Ma loodan, et saan sellest üle ning siis jälle naeratan...

Niisiis, käisin just õuest õuna toomas. Kell on peaaegu pool 5 öösel (hommikul), väljas on jätkuvalt pime ning käes on aasta üks maagilisemaid kuid, august! Pluss, õunad on imemaitsvad, said selle lausega just otsa...

Miks ma nimetan augustikuud maagiliseks? Kuna see on aeg, mil loodus muutub vaiksemaks, ööd pimedamaks, taevas hakkab tähti lennutama ning palju muud. Vähemalt minu jaoks on alati olnud august selline omalaadne aasta pöördepunkt. Väiksena tegin sellel kuul algust juba jõulukaartide meisterdamise ning jõulukaunistuste tellimustega. Ka see aasta jätab augustikuu endast jälje maha, millest tuleneb ka postituse pealkiri, milleks on lõik Raimond Valgre loost "Ma loodan, et saan sellest üle". Lisaks minule, tähendab tõenäoliselt see pealkiri väga palju ka teistele minu bändiliikmetele. Raske aasta meil kõigil seni olnud... :(
Igatahes, rääkides veel augustist, kui maagilisest kuust, siis siinkohal on see jäädvustumas ka meie bändielus. Meie vahva nelik on antud perioodil muutunud kordades aktiivsemaks, kui kunagi varem, mis on ainult hea ning mille üle on mul tohutult hea meel. Lisaks sellele oleme aja möödudes igaüks hakanud rohkem mõtlema ning aru saama, miks me seda bändi üldse teeme, kuidas me saame ennast väljendada kõige üldisemas pildis nii, et meie iga liikme erilisus (!mis on igal inimesel olemas!) paistaks välja, oleks siiras ning muusika, mida me teeme, oleks nauditav nii meile kui ka kuulajaskonnale. 

Mis meie senised ettevõtmised siis õige on/olnud on?

• Eelmine nädal jõudsime Siimuga käia üksikutes rokiklubides ning pakkuda oma bändi esinema. Oli näha, kuidas klubide omanikele meeldis säärane ettevõtmine ning kõik lubasid ka hiljem esinemiste asjus ühendust võtma, mis valmistas meile vaid head meelt. 
• Käsil on ka lugude lindistamine ning tulemas on tunduvalt karmim materjal, võrreldes praegu lindis olevatega. 

Lisaks kõigele sellele on hetkel meie võrratu hõbekõri reklaamimas meie bändi Lääne-Euroopas koos üliägeda seltskonna ning mugava rohelise bussiga. Ilmselt läks ta ka muidugi sinna puhkama ning aega maha võtma, aga sellegipoolest loodan, et ta lööb Euroopa tänavad seal koos Laura ning oma häälepaeltega meeletut rahvamassi täis ning pommitab neid viimse piirini. Viimati kui temaga kontakti sain, siis nautis ta Amsterdami tänaval makarone, seega tundub, et temaga on kõik korras ning enesetunne on üsnagi kõrgustes. Head teed jätku Manfred Karlile!!!

Niipalju informatiivsust meie kohta siis seekord :)
Siinkohal veel väike videolõik Manfred Karli unustamatust muusikalikogemusest kutsarina. Nautige!
(0.23-0.25 esiplaanil)
http://www.youtube.com/watch?v=u-SH5lW5e3M

Musumopsud, oleme rõõmsalt teiega!

Arlo Orlovski

  

trummar pasundab:

täna, 21. veebruar esines Meriidian teist korda avalikkuse ees ja seekord Keila noortekeskuses.
juhtus seal päris paljut ja bänd andis ka enda poolt uut ja huvitavat: kott peas trummeldava trummari, uue loo "Loota võib" ning palju energiat. kuradima palju energiat. nii palju, et seda jäi hiljem lava ette ülegi. kes teab see teab.

korraldustiimi poolt sai antud nõudmine kenasti täidetud:

 

siiski nurises trummar selle üle, et juba teist korda (ehk siis senised kõik esinemised) on trummari monitor sõna otseses mõttes tumm ja ei funka. pakuti küll kõrvaklappidesse monitorit, kuid kahjuks meil trummar vanamoodne nolk ja kirtsutas nina. seetõttu läksid mõned lood ka veits aia taha. veidi* lahtisõnastus olgu siinkohal igaühe enda teha. loodame, et publik jäi siiski rahule, kuigi tagasisideoli ülimalt positiivne ja Meriidian tänab kõiki neid tosinkond lahedaid fänne, kes meid hiljem Keila raudteejaama ka ära saatsid.

fakte juhtunust ja olnust sel esinemisel:  

* trummar jõi ära 2 liitrit tomatimahla (tont)

* trummar mängis kott peas + ilma monitorita kah. st, et ei näe ja ei kuule, vauuuu (lveidi ahe tont)

* laulja tegi kohalikele neidudele alguses šhokki ja siis kohe küttis üles

* kõik bändijorsid kütsid rahvast üles ka lava ees. nii, et nii mõnigi mõtles, et mida need kutid tarvitanud on.

tahaksime tänada jälle enda suuuurt ja lahedat abimeest Taavi Tänavat, kes meid pildistab ja igal võimalusel aidanud on. võta või mänedžeriks! lähiajal saate juba pildikeeles meie lahedatest kogemustest aimu ning ei - metsa võisid asjad minna, kuid lõpus oli kõik lihtsalt SUPER!

SUPER!

hoidne end siis häälestatuna - peagi pilte ja kirjeldame, miks meil hetkel nii vaikseltoleme kulgenud. lisaks teatame peagi uue/uued esinemiskohad. hail, Meriidian!

17. detsember Pääsküla Noortekeskuse siserämp

bändi debüütesinemine käis üle käbide ja kändude, kuna tehniliselt küljelt tuli nii mõnigi üllatus. õnneks olime me selleks nii ja naa valmis, ning esinemine sai kenasti algusest lõpuni läbi müristatud. sel korral jagasime oma improviseeritud lava bändidega crino ja paslik. (irooniline on see, et meriidian ja mõlema teise bändi lauljad tunnevad üksteist juba aastaid.

tehnilisest küljest jäid vajaka:

* basstrumm libises eest ära (trummikomplektil puudus vaip, mis komplekti paigas hoiaks)
*trummari monitor ei teinud piuksugi
* trummikomplektist puudus suurem tomm ja üks crashiständ oleks ka teretulnud olnud
* mikrijuhe oli liialt lühike ja lauljal õnnestus laval liikudes juhtmega kitarristile piki mehe hella kehaosa virutada

visuaalne külg:

* liikumiseks oli vähe ruumi
* trummar pidi fillid ja breigid üles ehitama ühele tommile
* trummar oli näost punane nagu peet. täpselt sama värvi mis tema lips. ei pea pikalt arutlema, et lipsu süü kogu krempel ka oli

inimesed olid ägedad, kuid rahvast oli nadilt vähe. kuna lootsime supermagedat ürri (loe: esinemist), ei hakanud me bändi esimest esinemist väga laialt promoma. peale lavalaudade nühkimist toimus improviseeritud photoshoot, mille läbiviijaks ei olnud keegi muu kui ürituse peakordinaator isiklikult. pikka iga talle kannatliku sõrmelitsumise eest ja olgu jumal tema hingele armuline.

siiski olen kuss. igaks juhuks, sest ma ei tea, kuna need pildid bändi valdusesse jõuavad.

uueks uudiseks on aga see, et täna läheb bändijolkamite kamp puhkusele (loe: lugusid punnitama) ning käivad läbirääkimised tartus esinemiseks. lisaks ka paaris teises eesti vähemtuntud kohas.
kirsiks koogile võivad kõik targad, ilusad ja vaprad tüdrukud jääda ootama meie ametlikke iluspoissidebänd123456789i fotosid ootama jääda.


lund!