Ma loodan, et saan sellest üle ning siis jälle naeratan...

Niisiis, käisin just õuest õuna toomas. Kell on peaaegu pool 5 öösel (hommikul), väljas on jätkuvalt pime ning käes on aasta üks maagilisemaid kuid, august! Pluss, õunad on imemaitsvad, said selle lausega just otsa...

Miks ma nimetan augustikuud maagiliseks? Kuna see on aeg, mil loodus muutub vaiksemaks, ööd pimedamaks, taevas hakkab tähti lennutama ning palju muud. Vähemalt minu jaoks on alati olnud august selline omalaadne aasta pöördepunkt. Väiksena tegin sellel kuul algust juba jõulukaartide meisterdamise ning jõulukaunistuste tellimustega. Ka see aasta jätab augustikuu endast jälje maha, millest tuleneb ka postituse pealkiri, milleks on lõik Raimond Valgre loost "Ma loodan, et saan sellest üle". Lisaks minule, tähendab tõenäoliselt see pealkiri väga palju ka teistele minu bändiliikmetele. Raske aasta meil kõigil seni olnud... :(
Igatahes, rääkides veel augustist, kui maagilisest kuust, siis siinkohal on see jäädvustumas ka meie bändielus. Meie vahva nelik on antud perioodil muutunud kordades aktiivsemaks, kui kunagi varem, mis on ainult hea ning mille üle on mul tohutult hea meel. Lisaks sellele oleme aja möödudes igaüks hakanud rohkem mõtlema ning aru saama, miks me seda bändi üldse teeme, kuidas me saame ennast väljendada kõige üldisemas pildis nii, et meie iga liikme erilisus (!mis on igal inimesel olemas!) paistaks välja, oleks siiras ning muusika, mida me teeme, oleks nauditav nii meile kui ka kuulajaskonnale. 

Mis meie senised ettevõtmised siis õige on/olnud on?

• Eelmine nädal jõudsime Siimuga käia üksikutes rokiklubides ning pakkuda oma bändi esinema. Oli näha, kuidas klubide omanikele meeldis säärane ettevõtmine ning kõik lubasid ka hiljem esinemiste asjus ühendust võtma, mis valmistas meile vaid head meelt. 
• Käsil on ka lugude lindistamine ning tulemas on tunduvalt karmim materjal, võrreldes praegu lindis olevatega. 

Lisaks kõigele sellele on hetkel meie võrratu hõbekõri reklaamimas meie bändi Lääne-Euroopas koos üliägeda seltskonna ning mugava rohelise bussiga. Ilmselt läks ta ka muidugi sinna puhkama ning aega maha võtma, aga sellegipoolest loodan, et ta lööb Euroopa tänavad seal koos Laura ning oma häälepaeltega meeletut rahvamassi täis ning pommitab neid viimse piirini. Viimati kui temaga kontakti sain, siis nautis ta Amsterdami tänaval makarone, seega tundub, et temaga on kõik korras ning enesetunne on üsnagi kõrgustes. Head teed jätku Manfred Karlile!!!

Niipalju informatiivsust meie kohta siis seekord :)
Siinkohal veel väike videolõik Manfred Karli unustamatust muusikalikogemusest kutsarina. Nautige!
(0.23-0.25 esiplaanil)
http://www.youtube.com/watch?v=u-SH5lW5e3M

Musumopsud, oleme rõõmsalt teiega!

Arlo Orlovski